15. nädal (12.09-18.09)

Nädal algas rahulikult, ma otsisin internetist illustratsioone loodusraja infotahvlite jaoks. Kõlab maru peenelt, ma tean, aga tegelt lihtsalt Google’is piltide surfamine ja seega tekib mul koguaeg ahvatlusi ka muude asjadega netis tegeleda. Mul on ausõna sellest pathway’st juba kõriauguni. Pole ikka üldse minu jaoks kerge see loominguline töö. Õhtul vast suurt midagi ei teinud, vaid nädalašopingu.

Teisipäev jätkus töö osas täpselt samamoodi kui eelnev päev. Õhtul käisin rattaga sõitmas ja olin pärast jumala laip. Ei suutnud normaalselt rääkidagi pärast köögis, nii sodiks sõitsin ennast 😀 Hiljem mängisime õues meie põhjanaabrite soomlaste mängu Mölkkyt, kahetsusega pean nentima, et mängisin seda esimest korda.

Kolmapäeva hommikupoolik möödus tööl samamoodi kui esmas- ja teisipäeval. Pealelõunal läksin Morgile workshopi appi puidust lattidele mõõtmeid tegemas ja neid peale joonistamas, et ta saaks neid tööriistaga välja lõigata. Nimelt ta teeb hetkel loodusraja infostendide jaoks aluseid.

Neljapäev möödus koosolekute tähe all. Hommikupoolikul saabus meie koordinaator Etienne, kellega oli kaasas üks kohalik noormees. Nimelt läheb ta septembri lõpus Saksamaale oma EVS-i sooritama ja tema saatvaks organisatsiooniks on just seesama, mis meid võõrustav. Tuli niisama vaatama ja tutvuma, millega me tegeleme ja kuidas see vabatahtlikutöö välja näeb. Käisime oma tiimiga ja juhendajatega bioloogiajaama ümbruses veidi ringi ja rääkisime ning näitasime, mida teinud oleme. Peale seda järgnes koosolekuruumis arutelu, kus igaüks pidi sõna võtma ja rääkima projekti tööde plussidest ja miinustest.

Pealelõunal oli Regis’ega koosolek loodusraja asjus, mis kestis ligi 3 h. Oi see oli kurnav, Nicolal oli raskusi ärkvel püsimisega ja ma ei suutnud koosoleku lõpus lauseidki moodustada.

Reedel otsisin taas pilte õpperaja tarvis. Õhtul läksime oma nädalavahetuse tripile Morbihani maakonda, mis asub Ille-et-Vilaine’i (bioloogiajaama ehk meie elamise asukoht) maakonna kõrval. Reisule läksime oma tiimi 4 liikmega + biojaamast veel 4 inimest. Saabusime Vannes’i lähedal asuvale camping alale ja panime telgid püsti. Sõime-jõime ja siis läksime linna peale. Tee peale jäi bowlinguklubi ja see tundus tol hetkel hea mõte minna mängima. Ja oligi, nalja sai nabani. Ma polnud 10 a bowlingut mänginud. Tegin sellise apsaka, et kuuli rajale visates maandus see hoopiski kõrvalrajale. Mitte keegi polnud sellist feili eluseeski näinud, keegi ei uskunud, et see üldse võimalik on 😀 Nicola naeris kõht kõveras mu üle.

Peale mängu ei viitsinud me enam kesklinna kõndida, see jäi liiga kaugeks. Tee peale jäi siiski üks ööklubi, aga meid ei lastud Nicola riietuse tõttu sisse. See oli täielik Murphy, sest Nic on alati hästi riietatud, aga just tol päeval tundis ta end oma spordishortsides nii mugavalt, et ei läbenud neid vahetada. Hehee, hõõrun seda nüüd koguaeg talle nina alla.

Laupäeva hommikuks olid meil kajakid renditud ja Yoann’i (töötab biojaamas insenerina) juhtimisel läksime merele aerutama. Nimelt on ta töötanud kajakiinstruktorina varem. Oi kui hea oli taas merel olla ja süstaga sõita, tundsin sellest nii puudust. Saime tuult ja paatidelt laineid, megakaiff. Randusime lõunapausiks väiksele saarele. Sealt tagasisõitu alustades oli veetase juba nii langenud, et pidime tükk maad muda sees süstasid vedama. Vahepeal oli hästi vajuv muda, et kui liiga aeglasti kõndisid, võisid põlvini vajuda. Nägin ühel hetkel vees suurt krabi ja karjatasin. Krabi ajas mind nii paanikasse, et mu kallis Keen’i sandaal kadus muda sisse ära. Oleksin seda hakanud kätega otsima, aga kartsin krabilt hammustada saada. No mis teha, mu esimene kohtumine looduses krabiga. Yoann kui džentelmen pöördus tagasi ja aitas mul sandaali üles otsida, huuh leidiski. Mulle see mudas kõndimine meeldis, ekstreemne.

Aerutasimegi juba rannikule tagasi, sest hoovus vms oli. Järgnes retk paadiga ile d’Arz’ile samast sadamast, kust kajakiretkega alustasime. Saar oli väga lähedal, paadiretk kestis u 15 min. Paat mahutas u 160 inimest, alguses küll arvasin, et on ikka suur praam, nagu Hiiumaa ja mandri vahet sõidab. Aga jah, distants oli väike.

Jõudsime saarele, sadama jalgrattalaenutuses kohtusime suure suuga Jeff’iga, kes seal samas töötaski. Oli väga lahke ja laenas meile käru taolisi rattaid, kuhu ladusime oma kodinad peale ja liikusime telkimisplatsi poole. Panime taas telgid püsti, valmistasime süüa ja chillisime niisama. Meil õnnestus näha suurepärast päikeseloojangut merre. Paimpont’is sellist loojangutt ei õnnestu näha metsa tõttu. Oi kui mõnus oli mere ääres olla, nagu kodus. Tol õhtul me nö linna peale ei läinudki, või noh, külakeskusesse pubisse. Meil oli oma seltskonnas niigi hea olla ja olime väsinud ka. Jeff liitus meie seltskonnaga õhtuhämaruses peale tööd ja pakkus meile võimalust järgmine päev jalgrattaid laenutada mitte ühegi raha eest.

Pühapäeval ärkasime ja pakkisime vaikselt asjad kokku ning otsustasime Jeffi lahke pakkumise vastu võtta. Hommikul kõrvetas päike ka korralikult, wow, viimane nii kuum ilm ma pakun. Jalgrattasõit ümber saare oli mõnna, kõik said ägedad 7-käigulised classy’d punased rattad. Olime ülbed ja sõitsime ka nendel kitsastel teedel, kus oli tegelikult jalgrattasõidukeeld. Jõudsime sadamasse tagasi ja jäime täpselt paadist maha, pidime u tund aega järgmist ootama. Kõndisime veidi ümbruses ringi ja aeg tiksuski täis. Tõmbasin ninasõõrmetesse veel viimast mereõhku. Liikusime autoga (mis jäi sadamasse eelmisel päeval) Vannes’i, pidasime seal maha õhtusöögi-pikniku ja kuigi kell oli juba 19, tegime siiski linna peal väikse tiiru. Sest 1 biojaamas töötav tüdruk, kes meiega tripil kaasas oli ja üldse peakorraldaja oli, on sellest linnast pärit. Võtsime sadamaäärses baaris veel viimsed siidrid ja hakkasime aga Paimpont’i tagasi sõitma. Koju jõudsime 22 paiku.

Seda postitust kirjutan ma Rennes-Pariis bussis. Nimelt lähen EVS 20. aastapäeva miitingule Pariisi, kuhu esitasin ka oma kandidatuuri ja osutusin valituks, juhhuu!! Paar on-arrival trainingul kohatud sõpra ei osutunud valituks, peale minu tuleb sealt seltskonnast veel 1 hispaanlane. Nädalavahetusel liituvad meiega Plamen (samuti on-arrival trainingul tutvutud) ja Nicola. Pariisi seiklustest juba tuleval nädalal, à toute!

 

Pildipostitus

XII

Püüan viimased 4 nädalat lühidalt kokku võtta, et postitustega järje peale saada. Esimesed 2 nädalat tööl peale puhkust möödusid põhiliselt käsipuid ja silla piirdeid messingharjaga kraapides ja siniseks värvides. Sellest tööst sai küll üsna kõrini. Aga vähemalt kõik kommenteerivad siin nüüd, et „Oo, kui ilus särav sinine!“. Ehk siis meie tööd on märgatud. Samuti tegin elus esimest korda tsementi. Aga kruusa, liiva ja tsemendisegu vahekorda ei julge siia kirjutada, äkki mäletan valesti 😀

Esimesel puhkuse järgsel nädalavahetusel otsustasime Bretagne (ups, olen siin paar korda kasutanud siinse maakonna kohta sõna Britannia, aga tegelikult eestikeelne tõlge sellel piirkonnal vist puudub) kaks kuulsaimat turistiatraktsiooni-sihtkohta oma silmaga üle kaeda. Käisime siis St-Malo’s ja Mont-Saint-Michel’is. St-Malo’s nägin kõige kreisimat ilma oma elus. Ühel hetkel oli väga soe, päike paistis ja paari minuti pärast tuli hoovihm. Nii kiiret ilmastiku muutumist pole ma varem kogenud. Väga ilus linn oli ilusa rannajoone ja ehitistega. Mont-Saint-Michel oli suur turistilõks, olin väga üllatunud. Parkimisplats oli hiigelsuur ja selle eest tuli korralikult maksta ka. Sealt edasi sai spetsiaalse bussiga, mis õnneks ei maksnud. Inimesi oli tohutult. Esimesel nädalal sain lõpuks oma uued prillid kätte! Nendega harjumine võttis mul pisut aega, aga nüüd need meeldivad mulle juba väga.

Teisel nädalavahetusel peale puhkust toimus Roi Arthuri festival siit umbes pooletunnise autosõidu kaugusel. Ega sinna minek ilma seiklusteta ei möödunud. Sõitsime sinna Etudes et Chantiers’i (meid võõrustav organisatsioon) autoga, mis otsustas paar kilomeetrit enne festivali parkimisalale jõudmist otsad anda. Leidsime autole paarsada meetrit eemal oleval maisipõllul turvalise koha, kuhu selle nädalavahetuseks jätsime. Võtsime oma kodinad selga ja hääletasime parkimisalale.

Enamustest kontserte õnnestus pikkade järjekorras seismiste tõttu maha magada, aga paar head artisti siiski avastasin enda jaoks. Olime festivalil oma tiimi 4 liikmega pluss bioloogiajaamast veel 6 inimest. Tapvalt kuum nädalavahetus oli! Aga vähemalt jagati seal tasuta pudelivett, sest kraanist tulev vesi olevat joogikõlbmatu seal olnud. Pidevalt tegime enda pead märjaks, et veidikenegi jahutust saada. Samuti käis pidev veesõda. Pluss sain täiega päikest, isegi oma jalgadele, mis tavaliselt pruuniks ei lähe. Festival oli 2-päevane, s.t. reede-laupäev. Sai korralikult naerdud, eriti Nicola ajuvaba teksti üle öösel-varahommikul 😀

Kolmandal nädalal paigaldasime meite valmistatud linnumajad puudele, rohisime ürdipeenart, korrastasime veski juures asuvat kuivkäimlat, võitlesime põldmarja taimedega „unustatud“ kasvuhoones. Oi see sõda põldmarjadega oli brutaalne. Mul on jalad nii katki nendest taimedest, aga lõpuks on need paranemas, sest noil päevil väga metsas ei tegutse. Reedel tuli Regis oma kuuajaselt puhkuselt tagasi ja meil oli temaga 2-tunnine koosolek.

Laupäeval käisime Morgi ja Nicolaga u 30 km rattasõidul. Õhtul läksime Rennes’i lähedale minu esimesele reivipeole. Samuti oli mul esimene kord näha sellist pidu, kus muusika oli non-stop kella 18-st õhtul järgmise päeva kella 14-ni. Natuke head muusikat oli seal siiski, mis mulle meeldis, nt techno, aga üldiselt oli totaalne ränk vaibakloppimise muusika. Raske oli sellise muusikaga magama jääda, aga õnneks festivalil jagati kõrvatroppe, mis väheke aitasid. Pühapäeval magasime kaua ja olesklesime veel veidi festivalialal kuni meie koordinaator (kes ka muideks meiega tol peol oli) meid enda koju Rennes’i kohvile kutsus. Kuna me polnud tol päeval põhimõtteliselt mitte midagi söönud, haarasime veel kebabid enne kojusõitu ja sõime.

Neljanda nädala tööalastest tipphetkedest väärivad esile tõstmist pajuvõsa lõikamine juncus effusus’e puhmastest, loodusrajal ja jaama ümbruses olevate okste lõikamine (teadusfestivali jaoks ettevalmistus), väikses orus puude-okste lõikamine ja koristamine. Teisipäeval käisime Rennes’is meid võõrustava organisatsiooni teise vabatahtlike tiimiga kohtumas, aga komplikatsioonide tõttu nad kohale ei ilmunudki. Olime väga pettunud, sest sõitsime üle 40 km maha, et nendega kohtuda, aga ei saanud neilt isegi selgitust, et mis see „petit problème“ (väike probleem) siis oli. Täna saime siis lõpuks oma koordinaatorilt teada, mis keiss oli ja otsustasime, et nad vabandasid end sellega välja :D.

Laupäeval suurt midagi ei teinud, magasin kaua, nagu mul nädalavahetustel ikka kombeks on, mängisime pinksi ja musitseerisime tiimiliikmetega „pigeonniere“ ruumis (ühika 4. korrusel asuv vabaaja chillimise ruum, mille eelmise aasta vabatahtlikud korda tegid ja kus on kõige parem wifi). Nicola mängis kitarri, Morg akordionit ja Tristan tegi tühjade pudelite ja veega helisid. Nalja sai rohkem kui rubla eest!

Pühapäeval käisime Rennes’i lähedal Abigné lossis fäänsil peol. Õigemini toimus see üritus väljas, lossi aias. Terve päeva disco, funk, house ja techno muusika. Hakkas see pidu keskpäeval ja kestis 23-i. Tundus selline rikaste inimeste pidu olevat. Nojah, mu early birds’i pilet maksis juba 10.50 eurot. Aga see atmosfäär oli seda väärt.

Pildid tulevad järgmises postituses 🙂

 

Puhkuus (1.-14. august)

Püüan lühidalt 2 nädalase puhkuse kokku võtta. Puhkuse esimesel nädalal käisime tiimikaaslasega umbes tunniajase autosõidu kaugusel asuvas keskaegses linnas Dinanis. Mulle meeldisid väga sealsed vanad majad ja linnus ning müür, mis ümbritsesid linna. Miskit muud erilist ei teinud kuni reedeni, mil läksin Saksamaale. Nimelt elab mu kallis täditütar seal. Mul vedas väga, sest reedel peale tööpäeva, kui puhkus algas, nägin oma ühte juhendajatest sakslast Christophit ja mainisin nii muuseas, et aa, ma lähen Saksamaale puhkuse ajal. Ta ütles mulle, et ta läheb järgmine reede ka muideks Saksamaale ja pakkus mulle võimalust tema perega koos sinna reisida autoga. Muidugi võtsin pakkumise kõhklemata vastu.
Reede hommikul kell 7 võttis Christoph mind oma abikaasaga auto peale ja juba 9 h hiljem olin ma Bonnis. Algselt pidid nad mind Kölnis maha panema, aga nad olid nii vastutulelikud ja viskasid mu Bonni ära. No mis nii viga reisida. Oi kui tore oli kedagi perekonnast näha! Esimesel õhtul tšillisime niisama ja käisime restos pitsasid söömas. Laupäeval läks Anni jooksma ja ma saatsin teda jalgrattal. Oi kui arvestatavad seal jalgratturite suhtes ollakse, jalgrattateid oli seal linnas palju. Õhtul läksime Maxi sõbra sünnipäevale ja kohtusin Maxi paljude sõpradega. Oi kui hea oli miskit muud keelt peale prantsuse keele kuulda 😀 Ja muidugi, väga tähtis asi jäi ütlemata – Max tegi laupäeva hommikul imemaitsvaid pakse pannkooke, mmmmmmmm!! Peale sünnipäeva käisime kebabi söömas, õujee, siiani parim kebab, mis saanud olen.
Päevad Saksamaal olid väga chillid, ei teinud suurt midagi, lihtsalt olin ja nautisin. Pühapäeval läksime Anniga ratastega jõe äärde ja lebasime niisama nagu hülged. Mõne aja pärast liitus meiega ka Max, kes varem oli sõpradega kuskil teiselpool jõge ujumas ja palli mängimas vms. Õhtul sõime pastat ja jõime mu Prantsusmaalt toodud siidrit.
Uue nädala alguses otsisime Anniga mulle juuksurit, sest olin endale pähe võtnud, et tahan neid veidi kärpida, sest maru närvidele käisid ja katki olid. Vedas ja saingi endale ühte kohta aja juba 30 min pärast. Juuksur, kes muu juukseid lõikas, kahjuks inglise keelt ei rääkinud. Olin väga üllatunud, sest tavaliselt sakslased on väga andekad keeltes. Aga salongi peajuuksur (kui õigesti mõistsin), oskas inglise keelt ja juhendas toda naist, kes mind pügas. Ütleme nii, et kõige hullemini ei lõiganud, aga Eestisse tagasi tulles lähen kohe oma juuksuri juurde ja lasen rohkem järku lõigata. Praegu on siiski juuste mass liiga suur, võiks õhulisemalt olla. Aga teenindus oli super, peajuuksur käis koguaeg mind tšekkimas ja mu juukseid katsumas ja uuris, kas mul on ikka kõik hästi, pakkus kohvi jne. Peale juuksurit käisin šoppamas ja skoorisin endale kleidi.
Teisipäeval käisin Koenigi loodusmuuseumis. Täitsa äge oli, aga olin üllatunud, et inglise keelseid tekste oli väga vähe. Niisiis ma lihtsalt vaatasin loomatopiseid põhiliselt. Peale muuseumit vaatasin jälle poodides ringi. Õhtul käisime Burger Saloonis söömas, mmm. Restosse sisenedes tervitati meid ’Howdy’ga, that was not cool.
Kolmapäeval käisin Haribo komme ja Ritteri šokolaade poes varumas. Samuti skoorisin endale boyfriend/ripped teksad, kuna lõhkusin taas oma omad Prantsusmaal ära ja ise hästi parandada ei oska, niisiis ootan Eestini sellega. Enne lahkumist käisime jälle väikestviisi sportimas, mina taas rattal ja Anni joostes. Max kokkas meile veel oivalise vürtsika pasta Buffalo mozzarellaga ja siis nad juba saatsidki mind bussi peale, mis mind Kölni lennujaama viis. Nimelt väljus mu Flixbus sealt Pariisi. Magasin öö läbi ja hommikul kell 6 saabusin Pariisi. Rennes’i väljuva bussini oli mul tund aega ja selle aja jooksul „maa peale“ ei läinudki. Nimelt Que de Percy bussijaam asub maa all ja mul vedas, et buss Kölnist saabus sinna ja buss Rennes’i väljus samast kohast. Plaanisingi transpordi nii, et ei peaks Pariisis metrooga mässama hakkama.
Kuna kurtsin tiimikaaslasele, et bioloogiajaama veel tagasi minna ei taha ja muid plaane enam pole, siis oli ta nii lahke ja kutsus mind oma vanavanemate koju. Rennes’ist Carhaix’i pidin sõitma 2 rongiga ja kokku võttis see aega u 2,5 h. Jõudsin Carhaix’i neljapäeval kella 17 paiku ja ootasin veidi aega oma sõpra. Nimelt oli ta viimasteks puhkuse päevadeks endale tööd leidnud ja seega päris õigeaegselt mulle järgi ei jõudnud. Aga sellest polnud lugu, istusin kohvikusse maha ja nautisin odavat (aga mitte halba!) kohvi. M-i vanavanemad elavad Carhaix’ist u 20 min autosõidu kaugusel Colloreci külakeses. Täiesti lõpp, kui ilus koht see oli. Nagu oleks koju sattunud, ausõna. Täielik maakoht maamajadega. Pluss koerad ja kassid.
Kuna ei tahtnud üksi (või noh, M-i vanavanemate ja vennaga) aega veeta päeval ja niisama passida ei viitsinud, pressisin ka ennast samasse kohta tööle. Nimelt rebisime ühes korteris tapeeti maha. Aurutiga ja pahtlitega. Päris normaalne töö oli ja palk motiveeris samuti. Töötasime siis reedel ja laupäeval, M veel lisaks kolmapäeval-neljapäeval.
Pühapäeval ei viitsinud niisama passida ja pakkusin välja, et me läheks ratastega sõitma. Läksime autoga M-i tädi juurde, kus ta 2 õde elavad. Üks õdedest liitus meiega rattatiirul. Nimelt asusid rattad seal ja seepärast vanavanemate juurest oma rattaringile minna ei saanudki. Mõnusad puhkuse viimased päevad olid, nautisin väga seda miljööd ja paika.

8. nädal (25.-31. juuli)

Viimane nädal enne pikale 2-nädalasele puhkusele minemist möödus taas suure mõttetöö tähe all. Taaskord tiigi ümber oleva loodusraja planeerimise osas. Samuti seisis ees raske ülesanne – leida uued prillid. Tol nädalal käisime lausa neljal korral Ploermelis (u 20 km kaugusel asuv väike linnake) – 3 korda mu prillide pärast ja 1 korra šoppamas.

Teisipäeval käisin Plelan-le-Grandis endale prille valimas, samal ajal kui teised tegid iganädalast toidušopingut. Kolmapäeval suurt midagi ekstraordinaarset ei juhtunud, brainstroming arvatavasti loodusraja suhtes. Tol nädalal vaatasime päris palju filme, lausa 4-l õhtul.

Neljapäeval oli meil koosolek Regis’ega. Õhtusöögiks valmistasin kartulisalatit!! Nii hea oli ja kõigile maitses ka. Kuigi päris hapukoort siin poodidest ei leia, vaid creme fraiche’i, mis on tunduvalt kreemisem ja kleepuvam kui hapukoor. Aga siiski oli see maitsev. Peale söömist läksime Paimpont’i baari, ei mäletagi mille tähistamine oli, võib-olla lihtsalt niisama. Baarist jõudsime jaama tagasi 23 paiku ja veetsime aega kuni u 3-ni niisama chillides ja pinksi mängides.

Reedel, viimasel tööpäeval enne puhkusele suundumist, käis meid külastamas meie koordinaator-mentor Etienne. Ta tõi meile kuuraha, mille üle muidugi kõik õnnelikud olid. Peale tööd suundusime too nädal juba 3. korda Ploermeli, et taas mulle prille otsida. Otsingud kandsid lõpuks vilja! Pluss mul vedas, sest tolles prillikaupluses oli just mingi kampaania kestmas, a’la et maksin 1 euro rohkem ja sain teise paari prille juurde. Niisiis valisin endale optilised päikeseprillid.

Laupäeval magasin kaua ja kuna polnud pea üldse puhkust plaaninud, siis hakkasin sellega lõpuks tegelema. Käisime taas Ploermelis M-ile kaamerat valimas. Käik oli ka mulle produktiivne – leidsin enda telefonile nahast tasku 8 euriga, success! Sain uue telefoni vaid nädal enne Prantsusmaale tulemist, seega polnud väga aega tegeleda sellele tasku otsimisega. Mul on hea meel, et ei ostnud Eestist 40 eurost Tallinna Nahatöökoja (?) telefonitaskut, mille ostmist tõsiselt kaalusin. Õhtul küpsetasin šokolaadikoogi sellest, mis kapis leidus.

Pühapäeval läksime u 45 min autosõidu kaugusel asuvasse Branfere loomaparki. See oli minu esmakordne kogemus sellises kohas, siiamaani olen vaid loomaaedades käinud. Loomade eraldamiseks olid vaid lihtsad nöörid pandud, mitte ükski loom polnud puuris. Samuti liikusid nad vabalt ringi, s.t. polnud probleemi, et erinevad liigid vahel kokku sattusid, nad ei teinud teineteist märkamagi. Samuti olid kõik loomad inimestega harjunud ja ei kartnud meid, kuna kõik seal pargis olnud loomad ongi seal sündinud. Pilet parki maksis 18 eurot, aga oli täiesti seda hinda väärt. Saabusime parki siis, kui see avati, kella 10-ks ja veetsime seal koos lõunapausiga aega umbes kella 16-ni. Seal pargis oli veel äge õhus asuv ronimisatraktsioon, mis oli päris pikk ja suur. Õhtul vaatasime köögis filmi „Little Miss Sunshine“, mis mulle meeldis.

7. nädal (18.-24. juuli)

Niisiis nädalat alustasime Pariisis ja läksime kell 7 väljuvale Megabusile, et Rennes’i sõita. Väga tobe olukord oli seal bussijaamas, nagu johhaidii, me olime seal kohal ja polnud võimalust koha pealt piletit osta. Pidime seda siiski netis tegema. Aga seal oli ülisitt wifi, mis kadus koguaeg ära ja niisiis meie piletiost katkes mitu korda. Meie mõlema närvid olid jumala läbi juba, sest jumala eest, laske meid koju eksju. Lõpuks mingi 5 min enne bussi väljumist saime piletid ostetud. Magasin terve bussisõidu 5 h, sest polnud öösel silmatäitki maganud.

Rennes’i jõudes joppas meil reisi jooksul esimest korda, sest avastasime, et buss Paimponti väljus sealt samast jaamast kõrvalasuvalt platvormilt ja buss oli juba ees meid ootamas, kui Pariisist jõudsime. Paimponti kutsusime Morgani meile järgi, sest suvel, kui tudengitel on puhkus, ei sõida see buss siia jaamani välja. Kahjuks või õnneks me tollest tööpäevast osa ei võtnud, sest saabusime jaama alles 14 paiku. Sõime, pesime, taastusime pikast reisist.

Lootsime kuumast Lõuna-Prantsusmaast puhkust saada Paimpontid, aga selgus, et siin oli sama kuum, vähemalt 30 kraadi. Kuskilt nägin isegi termomeetrilt, et 34-35 kraadi. Niisiis läksime õhtul siit 20 km kaugusel asuvasse järve ujuma. Mm kui mõnuus! Õhtul läksin enda kohta vara magama, 11 paiku.

Teisipäeval oli meil jälle brainstorming kollaste raamide kohta loodusrajal ja loodusraja enda kohta. Samuti oli koosolek Regis’ega, kus said meie igaühe ülesanded raja kohta täpsemalt paika ja tundsin end rohkem motiveerituna. Õhtul läksime taas järve ujuma, sest kuumalaine jätkus.

Kolmapäeval taas ajurünnak ja kõndisime raja läbi, otsides taimi ja pildistades neid. Proovisin neid tuvastada sellise äpi nagu Pl@ntnet kaudu. Kolmapäeva õhtuti on tavaliselt ühine spordipäev, läksime seltskonnaga Paimponti järve ujuma ja palli mängima. Vesi oli väga must, pärast kattis tervet keha pruun lima, mis määris ka rätiku ära.

Neljapäevane tööpäev oli üsna sarnane eelmisele päevale, ajurünnak raja kohta taas. Samuti kõndisime Eve’iga taas raja läbi, otsides konkreetseid taimi rajal. Õhtul läksin rattaga sõitma, Morgan parandas lõpuks mu ratta ära, kuigi oli seda lubanud juba 2 nädalat tagasi 😀 Surin siinsetel tõusudel, olen harjunud vaid lauskmaal sõitma. Aga olin uhke enda üle, sest võtsin u 1 km pikkuse tõusu ja ei tulnud ratta seljast maha, et sellega mäest üles kõndida. Tegin vaid pausi poole peal, sest seal oli allikas, kus jõin vett. Ok, no see joogipaus läheb pausina kirja siiski. Koju tagasi jõudes olin näost punane nagu peet.

Reedel taas ajurünnak ja koosolek Regis’ega. Too tööpäeva lõpetasin varem, u 15:30 paiku, sest pidime hakkama festivalile sõitma hiljemalt 16:15 paiku. Nimelt meie organisatsioonis on veel paar rühma vabatahtlikke Britannias ja üks grupp korraldab muuseas ka ühte festivali. Algselt sõitsime Rennes’i, kust saime organisatsiooni auto ja kohtusime ka teiste vabatahtlikega, kes osalevad restaureerimise projektis. Nende grupist liitus meiega festivalil vaid 2 tüdrukut, ülejäänud otsustasid nv-e Rennes’is veeta. Nagu ma aru sain, siis nad elavad enamuse projekti ajast telkides ja tahtsid telgis elamisest puhkust saada.

Festivalil osalesid meie tiimist kõik, v.a. Eve Marine, kes kahjuks oli haigeks jäänud. Autosõit festivalialale kestis pea 2 h. Alguses kuulasime mussi Nicola bluetooth kõlarist. Aga siis sai see tühjaks ja avastasime, et ohhoo, meil on ju raadio selles autos! Sest Morgani autos raadio ei tööta. Oi siis läks pidu lahti! Käisime Tristanile korralikult närvidele, sest see muusika, mida kuulasime, ei olnud just tema masti. Tipphetk saabus siis, kui Tristan üritas mind krõpsupakiga mõrvama hakata.

Jõudsime kohale, tutvusime seda festivali korraldavate vabatahtlikega. Samuti eestlase Birtega, kellega oli uskumatult kerge kohe jutu peale saada. Ja taas oli eesti keeles suhtlemine nii raske, paratamatult tahtsime koguaeg inglise keelseid väljendeid vahele panna, sest nii oli lihtsam. Festival oli pisike külaüritus, ei midagi suurt. Aga siiski armas ja koht oli ilus. Meile pakuti süüa (mmm, Birte tehtud kartulivorm!!) ja grill-liha, peale söömist panime telgid üles. Suhtlesime kohalikega, jutustasime omavahel ja õhtu lõppes lõkke ääres. Mina läksin 3-4 paiku magama.

Avastasin hommikul, et olin juhuslikult telgi ideaalsesse kohta üles pannud. Sest päike jõudis mu telgini alles 11 paiku, enne seda oli varjus. No milline suurepärane õnnelik juhus! Teisi äratas päike juba 8-9 paiku ülesse. Hommikul ärkasin ülesse, prillid olid minust mitmekümne sentimeetri kaugusel ja klaas oli raamist väljas!! No mida, mis küll öösel juhtus. Ma arvan, et nad lihtsalt andsid otsad ülesse, sest on pea 4 aastat vanad. Kusjuures raam oli sealt katki ka, kus ta klaasi ümber on. Samuti saatis mind terve päeva kohutav kõhuvalu, ei teagi, mis selle põhjuseks oli. Ise arvan, et pasta üledoos. Igatahes toppisin klaasi raami tagasi ja asi paistis enam-vähem toimivat. Midagi tarka me enne õhtupoolikut ei teinud, vedelesime niisama igalpool ringi. Mängisime frisbee’d, sõime brunchi jne. Ühel hetkel käisime poes ja auto poole kõndides kukkus klaas raamist välja 😀

Tagasi festivalialale jõudes oli zipline (ei teagi eestikeelset vastet, google andis vasteks trosslaskumine)  üles pandud. Alguses kahtlesin selle läbitegemises, sest enesetunne polnud just kõige parem pluss ma oleks pidanud prillid ära võtma ja poleks saanud vaadet nautida. Siiski võtsin end kokku, sest teadsin, et pärast kahetsen seda. Ja mul on hea meel, et seda tegin, sigavinge oli!

Kella 17 paiku väikse oja ääres siidrit limpsides mõtlesin korraks, et eriti Murphy oleks, kui mu prilliklaas nüüd eest ära jõkke kukuks. Ja sõnusingi ära, varsti nii juhtuski. No hädaorg kuubis ma ütlen. Aga kokkuvõttes siiski väga naljakas lugu. Oleksin nagunii Prantsusmaal olles uued prillid tellinud, sest kindlustus katab selle ära, aga asjad läksid hoopis omasoodu ja kiiremini. Kuna klaas vajus veekogu põhja, siis poisid otsisid seda tükk aega veepõhja kompides. Ma oleks ka aidanud, aga ei näinud mitte midagi. Klaasi ei leitud, niisiis olin ilma silmanägemiseta kuni järgmise päeva jaama tagasi saabumiseni. Oi see oli „tore“.

Sõime õhtust ja siis ma läksin pesema-riideid vahetama. Tagasi festivalialale jõudes tegin mitu tiiru, et kedagi leida. Oli juba üsna hämar, kell lähenes 22-le ja ma ei näinud enam mitte midagi. Ühtäkki kuulsin vana head tuttavat häält lausumas „Hello Kaia“. Mul pole kunagi Nicolat kohates nii hea meel olnud. Olin juba lootust kaotamas, et kellegi leian. Leidsime ka Morgani üles. Enne kella 22-te oli meil poistega täielik motivatsioonipuudus, sest igav oli, olime väsinud ja ei uskunud, et õhtu meeldivaks võib kujuneda.  Siiski võtsime end kokku ja läksime kontserti kuulama. Selline show oli, et muusikud olid linade taga ja nägime vaid nende kujutisi, aga see oli megakhuul! Ja kontsert meeldis mulle ja Nicolale väga, see oli miskine ska muusika.

Siis oli elav muusika, mille järgi inimesed ka rahvatantse tantsisid. Meeleolu ja õhustik meenutasid eesti rahva pidusid. Üsna varakult liikusime seekord lõkke äärde ja mina läksin magama juba poole 2 paiku. Muusika, mida dj mängis, meeldis küll mulle, aga mul oli 0 energiat tantsimiseks. Samuti olin eelmisest õhtust veel välja puhkamata ja eks see mitte midagi nägemine väsitas ka.

Pühapäeval ärkasime, sõime eelmise õhtu salateid ja pakkisime asjad kokku. Sõitsime tagasi ja seekord oli juhiks Tristan. Poisid taga magasid enamus ajast, aga ma siiski tegin oma dj-seti ja tantsisin-laulsin üksi autos. Vaene Tristan, ükskord see kättemaks tuleb mulle! Jõudsime jaama tagasi u 16 paiku ja Nic-Morg läksid magama. Kuna ma olin öösel korralikult 9 h saanud magada, siis uinakut ei teinud. Poisid olid omadega nii läbi, et ei ilmunud õhtusöögilegi. Nojah, Nicola oli öösel vaid 1-2 h maganud lõkke ääres. Tegin ka šokolaadikooki too õhtu.

Nädalavahetuse parim nali, mis arvatavasti kandideerib ka parimate naljade sekka siin veedetud aja jooksul, tuleb nüüd. Laupäeva pärastlõuna, Tristan siseneb tema ja Nicola ühisesse telki: „Nicola, why are you always naked in my tent?!“

6. nädal (11.-17. juuli)

Esmaspäev algas meie „lemmik“ tegevusega – brainstormiga taas. Tegime seda terve päev. Samuti panime suurele pingile 2. kihi lakki peale Nicolaga. Teisipäeval tegime ka terve päev ajurünnakut, arvatavasti loodusraja kohta jälle. Teisipäeval oli ühine grillimine söökla tädidega. Ok, grillis vaid üks mees, aga pärast oli sööklas koos liha söömine. Enne söömist oli snäkilaud ja joogid õues.

Nüüd järgneb üks piinlik seik tollest päevast. Nicola tuli mingi huvitava joogiga, mis oli roosa ja nägi hea välja. Tahtsin ka ja ta seletas mulle, kuidas seda teha. Jook on siis kir, mis sisaldab likööri ja valget veini. Ma ei teagi, kas see on Bretagne piirkonna jook või tuntud üle Prantsusmaa. Igal juhul, panin alguses klaasi siis valget veini ja korraliku sortsu siirupit. Nimelt arvasin, et siirup on tavaline siirup, alkoholivaba. Aga kui olin seda nö siirupit jooki valamas, karjatasid äkitselt sööklatädid mu kõrval. Ma ei saanud üldse aru, mis toimub. Siis vaatasin pudelit ja see oli hoopiski 15% liköör. Omg, kui mark 😀 Sööklamutid vaatasid mind kui viimset parmu. Üks sööklatädi lahjendas mu jooki ja tegi mulle uue.  Kolmapäeval lihvisime ühelt radiaatorilt masinaga värvi maha, muidugi mitte terve päeva, vaid paar tundi.

Kolmapäevaga sai töönädal läbi, sest järgnesid pühad. Üldse oli täielik motivatsioonilangus need 3 päeva. Kui tööd on nii vähe ja ei oska justkui midagi teha, siis ei viitsi ma midagi teha. Mul on vaja suurt projekti ja tööd, mitte nipet-näpet. Õhtul sõitsime Rennes’i, sest meid Nicolaga oli neljapäeval ees ootamas pikk reis Montpellier’i läbi Pariisi. Bioloogiajaamas praktikat sooritav Walid oli nii lahke ja pakkus meile kolmapäeva öösel oma vanematekodus Rennes’is öömaja. Maja asus linnast paar km eemal ja asus maal. Täiesti uskumatult ilus oli see maja, ehitatud 18. sajandil ja kuna Walid on Maroko päritolu, siis oli majas seda hõngu ka tunda. Läksin vahepeal aeda rändama ja oli selline tunne, nagu oleks koju jõudnud. Köögiviljad, punased sõstrad, vaarikad!! Pugisin vaarikaid mõnda aega. Meiega liitusid Rennes’is veel Morg ja Eve. Viskasime oma kodinad nurka ja läksime Walidi sõprade juurde tulevasi pühasid tähistama. Istusime rõdul paar tundi ja rääkisime, sõime-jõime.

Paar tundi enne südaööd hakkasime bussidega linnast välja liikuma, kus pidi ilutulestik toimuma. Selleks väljus kesklinnast spetsiaalne tasuta buss nimega „artifice“. Elus esimest korda nägi No see oli küll mu elu ägedaim ilutulestik. Kõik oli nii hästi läbi mõeldud, mustrid-värgid-särgid. Pluss minu jaoks oli täiesti uus see, et ilutulestikuga samaaegselt lasti ka muusikat, mis sellega hästi kokku sobis. Samuti vahepeal oli mingi jutustaja rääkimas. Peale ilutulestikku liikusime tagasi Walidi sõprade juurde, et sealt auto võtta ja tagasi Walidi koju sõita. Olime u kella 4ni üleval, jutustasime ja mängisime kirjutamise-joonistamise mängu. Peale hommikusööki viskas M meid Nicolaga Rennes’i McDonalds’i juures maha, kust pidime BlaBlacari peale saama. Meil oli veidi üle tunni aega, niisiis haarasime sööki sealt.

Sõit Rennes’ist Pariisi oli kiire ja meeldiv. Buss sõidab seda vahemaad 5 h, aga autoga läks tänu kiirteele alla 4 h. Meil oli Pariisis 5 h aega enne ööbussi väljumist. Selle ajaga midagi suurt korda ei saatnud, üritasime aru saada, kus oleme. Ostsime poest süüa, hakkasime vaikselt liikuma sinna, kust buss pidi väljuma. Vahepeal peatusime ühel suurel väljakul, kus oli hiiglasuur vähemalt 4-korruseline ostukeskus ja suur triumfikaart meenutav ehitis. Peale pausi väljakul liikusime Porte Maillot’i. Vaatasime, kust täpselt meie buss väljub ja veetsime lähedalasuvas pargis 1,5 h puhates ja süües.

Nagu ikka, jäi buss hiljaks. Oli juba bussi väljumisaeg, aga bussist polnud märkugi. Saime viimasel hetkel sõnumi, et mingite tehniliste viperuste tõttu me ei saagi oma FlixBusiga reisida, vaid tuleb mingivalge asendusbuss. FlixBusis pidi olema tualett ja wifi ja üldse mugavalt ruumi. Aga see valge asendusbuss oli täiesti tavaline maaliini buss, kus polnud ei wifit ega ka tualett ei töötanud. Ruumi oli seal ka maru vähe. Hakkasin juba alguses uinuma, aga mu kallis itaallane ei lasknud mul magada. Iga kord, kui hakkasin just unne suikuma, hüüdis ta „Kaia“ või siis näpistas mu põlve. Ja siis, kui tema jäi magama, polnud jällegi mul und.

Meie ees istusid bussis 2 ameerika tüüpi, kellel oli ülihea huumorisoon. Kuulsime, kuidas nad materdasid seda niru valget bussi ja siis sõid baguette’i seda moosi ja nutella purki toppides. A’la „We’re stuck in this shitty white bus and eating this f****** baguette.“ 😀

Buss tegi palju peatusi öö jooksul, et inimesed saaksid bensiinijaamades tualetti kasutada. Aga Montpellier’i me jõudsime, kuid tunniajase hilinemisega. Meil oli 3 h aega maaliini bussini, millega pidime Bouillon Cube’i sõitma. Otsisime kohta, kus süüa, aga tulutult. Muidu on koguaeg iga nurga peal boulangerie’d ja crepere’id, aga seal linnajaos polnud mitte midagi. Lõpuks leidsime poe, ostsime süüa ja leidsime murulapikese, kus istuda ja hommikusööki süüa. Hakkasime tagasi bussipeatusesse kõndima ja ootasime bussi. Olles just bussi sisenenud, ütles Nicola, et ta näeb Merilini. Oi kui tore oli seda kuulda. Taaskohtumise rõõm oli suur. Merilin oli oma kaasvabatahtliku rumeenlasega tulnud.

Peale tunniajast sõitu saabusime kohta, kus ürituse korraldajad meile vastu tulid. Kohale jõudes tehti meile festivalialal tuur ja sõime lõunat. Jäime ootama järgmisi vabatahtlikke, kes pidid järgneva bussiga saabuma. Seal olid ka meie armsad hispaanlane Nacho ja mu hull-kallis kreeklane Andriana. Oi kui tore oli nendega üle kuu aja kohtuda! Kallistamisel ei paistnud lõppu tulevat. Aga ega siin pikka pidu polnud, meid pandi üsna varsti tööle.

Nimelt pidid õhtul festivalile saabuma külalised ja me pidime nendega erinevaid mänge läbi viima. Näiteks meil olid paberilipikud, kuhu olid erinevates keeltes kirjutatud ’ma armastan sind’ ja külalised pidid püüdma neid lugeda ja siis arvata, mis riigi keeles see kirjutatud on. Seda osa pidime siis läbi viima intervjuu vormis ja seda ka filmima. Üheks ülesandeks oli veel Euroopa riigilippude õigesse kohta kaardil asetamine, sealjuures pimekaardile polnud riigi nimesid kirjutatud, vaid kontuurid. Kolmandaks ülesandeks oli hunnik pilte erinevate riikide sümbolitega ja külastajad pidid neid siis erinevate riikidega kokku viima. Eesti kohta valisime sümboliteks nt Vana Tallinna, Tallinna vanalinna pildi ja kolmandat kahjuks ei mäleta. Mõned pidid veel külalisi intervjueerima, küsimusteks olid nt, et mis nad arvavad, et mis asi on SVE (Service Volontaire Europeen).

Mina olin tiimis oma kreeklannaga ja palusime inimestel lugeda ’ma armastan sind’ erinevates keeltes. Samuti viisime me veel läbi FlashMobi looga „watch me nae nae“. Liigutused olid lihtsad ja isegi mina sain nendega hakkama. Niisiis terve pärastlõuna valmistasime programmi õhtuks ette, siis oli väike paus, kus saime telkides käia, pesta ja riideid vahetada. Õhtul viisime siis neid intervjuusid inimestega läbi, tegime FlashMobi ja saime ka õhtust süüa. Õhtu jooksul viisid veel näitlejad läbi etenduse ja samuti oli kontsert ka. Peale ametlikku osa järgnes afterparty esinejate, korraldajate ja vabatahtlikega. Mina kustusin kõige varem, juba 3 paiku hakkasin telkide poole tatsama. Aga see oli tore seiklus, sest telkideni oli korralik maa minna, vähemalt 0,5 km ja keeramiskohti oli mitu. Muidugi ma ei mäletanud enam, mis need õiged teeotsad olid. Valisin vähemalt 2 korda vale teeotsa ja siis pidin taas tagasi sammuma. Aga lõpuks ikka leidsin magamisasemed üles.

Hommikul meid õnneks vara üles ei pekstud, saime rahulikult 10-11ni põõnata. Tihedale reedele järgnes rahulik laupäev. Too päev me õnneks mingeid ülesandeid läbi ei pidanud viima. Läksime jõe äärde ujuma ja päevitama. Korraldajad viskasid meid jõe ühes osas maha ja pidime läbi jõe u 0,5 km kõndima-ujuma. See oli paras seiklus, aga mul vedas, sest jätsin oma Keen’id jalga ja nendega teravatel kividel kõndimine oli käkitegu. Otseloomulikult jõudsin sihtpunkti esimesena. Jõudsime maalilisse paika, kus oli köis, millega vette hüpata. Esimene kord feilisin korralikult ja sain haiget, aga järgmistel kordadel õnnestusid vettehüpped juba paremini. Vesi oli mõnusalt jahe võrreldes kuuma Lõuna-Prantsusmaa ilmaga, mis oli minu jaoks liiga palav. Veetsime terve pärastlõuna ujudes, päevitades ja tegime ka 3 väikest ülesannet. Näiteks pidi igaüks enda ja oma projekti kohta paar lauset kirja panema ja siis tegime gruppide vahel rotatsioone, et igaüks saaks kuulata igaühe projekti kohta. Otseloomulikult me siiski ei jõudnud kõik omavahel rääkida.

Telklasse tagasi jõudes hakkasime quiche’e ette valmistama ja üsna pea saabus ka ajakirjanik, kes pidi meist artikli kirjutama. Need, kes oskasid prantsuse keelt, vestlesid ajakirjanikuga. Peale seda sõime quiche’e ja kõndisime naaberkülla külapeole. Asus u 20 min jalutuskäigu kaugusel. Pidu oli vahva, erinavatest vanusegruppidest inimesed koos tantsimas. Muusika oli küll üsna mainstream, aga siiski oli tore. 2-3 paiku sai ametlik pidu läbi ja järgnes afterparty, kuhu meie seltskonnast jäi u 5 inimest. Meie teistega kõndisime koju tagasi ja olime näljased. Eesmärk oli quiche’d üles leida ja neid süüa. Aga köögiuks oli lukus ja läksime tühjade kõhtudega magama.

Polegi maininud, kes ja kui palju meid seal üritusel oli. Korraldajateks olid  sakslasest Alina (kes tuli suveks sinna tööle ja rääkis muideks suurepärast prantsuse keelt), samuti sakslane Caro (kes Bouillon Cube’is oma vabatahtlikku teenistust on läbi viimas) ja bulgaarlane Gabi (kes ka oma EVS-i seal sooritab). Üritusel osalenud vabatahtlikeks olid itaallased Nicola ja Anita, hispaanlased Nacho ja Sandra, eestlased Kaia ja Merilin, kreeklane Andriana, portugaallane Sara, rumeenlane Daniel, sakslased Bent ja Helena ning brasiillane Marcio.

Pühapäeval magasime kaua, u 11ni, pakkisime asjad ja hakkasime tagasi liikuma. Muideks, mul ja Nicolal polnud veel siiamaani selge, kuidas tagasi saame 😀 Mis teha, oleme mõlemad muretud inimesed ja polnud ka leidnud ideaalset transporti tagasi. Aga pühapäeval avastas Nic imekombel BlaBlaCari, mis pidi üsna lähedal asuvast linnakesest väljuma ja otse Pariisi. Ainuke miinus oli see, et see auto pidi alles kell 18 väljuma. Saatsime kõik teised busside peale ära ja veetsime paar tunnikest kohvikus kohvi ja kiri juues.

Juhiks oli naine, kes kahjuks inglise keelt üldse ei rääkinud. Aga polnud hullu, Nicola sai temaga suhtlemisega hakkama. Esimesed tund aega oli täiesti kreisi tee, hullupööra kurviline. Ma ei saanud magadagi, sest auto raputas nii palju. Aga vaated olid fantastilised. Järgnes pikk sõit läbi Prantsusmaa, lõunast põhja. Meie ööbuss Pariisist Rennes’i pidi väljuma 00.30, alguses olime kindlad, et selle peale me ei jõua. Aga nähes, kui kiirelt auto kiirteedel sõidab, valdavalt 130 alad, tekkis lootus, et võime isegi jõuda oma bussile. Juht oli ka hästi vastutulelik ja oli meid nõus täpselt bussi väljumiskohta viima ja vajutas ka korralikult gaasi, et me ikka jõuaks. Aga siiski polnud taas õnn meiega ja paar tundi enne Pariisi oli liiklusõnnetus toimunud ja suured ummikud ootasid meid ees. Jõudsime Pariisi lõpuks kella 2 paiku öösel, seljataga 8 h autosõitu. Plaanisime minna hommikul kella 7-se bussiga Rennes’i, varasemat võimalust polnud. Metroo ei sõitnud ka sel ajal, kui Pariisi jõudsime. Muidu oleksime võtnud kella 3-se BlaBlaCari. Juht oli nii armas ja viskas meid Rue de Bercy’le, kust pidi meie hommikune buss väljuma. Niisiis, meil oli 5 h bussini aega ja järgnes ’once in a lifetime opportunity’ magada Pariisis pargis pingi peal. Valisime 2 järjestikust pinki, Nicola jäi magama, ma püüdsin ka. Aga ma ei suutnud, iga kord, kui keegi lähedusest möödus, võpatasin ülesse ja ei suutnud uinuda, pidin koguaeg valvel olema. Ja ma sõna otseses mõttes oleks ennast täis lasknud, kui ühe korra tuli üks mustanahaline kodutu mulle täiesti pingi kõrvale, sest ei näinud vist kaugelt, et see pink juba hõivatud oli.

Andsin alla ja viisin oma koti Nicola pingi alla ning läksin varahommikusele (kell oli u 4) jalutuskäigule. Eesmärgiks oli leida mingi söögikoht, sest polnud eelmise päeva lõunast saati midagi söönud. Ei leidnudki midagi, aga jalutuskäik oli siiski fantast, nägin ikkagi Pariisi koitu ja päikesetõusu. Jõudsin oma tiirult tagasi ja istusin vaikselt Nicola pingile. Ootasin veel natuke aega, enne kui plaanisin teda äratada. Aga ta ärkas ise väga äkitselt, ees hirmunud nägu ja vaatas esimese asjana oma pingi alla, et kas ta kohver on veel alles. See oli niii naljakas, ta nägu oli lihtsalt priceless, puhkesin naerma. Meie tagasijõudmisest jaama ja järgmisest nädalast juba järgnevas postituses.